Lugedes New York Timesi artiklit tekkisid mul mitmed mõtted, nii negatiivsed kui ka positiivsed. Selgelt on artiklis välja toodud, et mobiilsete vahenditega suhtlemine hävitab inimeste omavahelised suhteid millega ma pean ka nõustuma.
Mulle meeldis artiklis koht, kus seitsmenda klassi õpilane proovis välja tõrjuda klassikaaslast sotsiaalsest üritusest. Hoolimata sellest, et tegemist on kohati kiviaegse probleemiga, vastas tõrjuja, et ta ei tundnud mitte mingeid tundeid, kui ta klassikaaslast välja üritas tõrjuda. Täpselt nagu artiklis on välja toodud, arvan isiklikult samamoodi, et pidev mobiilsel teel suhtlemine kaotab inimeste empaatiavõime. Vaadates tõele näkku, on omavahelisel suhtlemisel empaatiavõime üks tähtsamaid osakesi, et mõista inimest, panna ennast teise inimese olukorda ja teisele sellega mitte emotsionaalselt haiget teha.
Ka positiivne külg on siin peidus. Olles üksinda, on võimalik hoida teistega kontakti ja seda isegi siis, kui teise või teiste inimestega pole vastaval hetkel võimalik silmast silma rääkida. Mobiilsed sidemed ja sellega kaasenvad programmid on teinud suhtlemise lihtsamaks, kui eales varem. Enam ei tohiks leiduda põhjuseid, et pole aega kellegiga suhtlemiseks.
Ma arvan, et selle artikli moraaliks võiks olla tasakaalu hoidmine suhtlemisel. Selge see, et suhelda võib mobiilsete vahenditega, kuid ei tohiks ära unustada näost näkku suhtlemist, emotsioonide kogemist, mis päris elus rääkimine tekitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar